I´ll shine your shoes

Michael teeb edusamme. Ta õppis täna hommikul ära ise endale kaussi krõbinate ja piima valamise. Tubli 12 aastase poisi pihta. (Tegelikult ma ei tea, mida ta kooliajal teha oskab, sest siis ma veel magan.)

Molly teeb edusamme. Ta on avastanud, et tal on saba. Nüüd ta keerleb nagu vurr mööda köögipõrandat ringi.
Mina ei tee edusamme. Põletan end kogu aeg ära. Kord nädalas poleerin dušinurga nupud läikima. IGA kord unustan ära kummale poole nuppu keerates (läikima nühkides) vesi valla pääseb. IGA kord saan suraka külma vett endale peale ja kõhutäie naerda (või suutäie vanduda, oleneb tujust). Aga kui ma end nüüd kokku võtan, siis ehk saan ma tulevikus ideaalseks (meeleheitel) koduperenaiseks-kodukanaks. Teeksin une pealt makarone juustuga.

________

Igal pool on jõulupaanika. Oxford Streedile autoga liiklema ei pääse. Ma olen vältinud seda kohta alates detsembrist. (Välja arvatud üks õhtu kui Mari-Liisiga sealt bussiga läbi sõitsime ja kust ma selle ülemise pildi liikluskeerises teha suutsin.) Üles on pandud ajutised uisuväljad, isegi suvalises teise ringi pudipadipoes hiilivad salakavalalt ringi valgeks võõbatud nägudega lapsi hirmutavad elfid, tänaval-metroodes musitseeritakse jõuluteemaliselt, ringi kõnnivad kolmemeetrised grimmitud politseinikud, rääkimata tavainimestest, kes panevad endale selga jõuluvanariided ja tülpinult metroos ajalehte loevad.

Kui see ostuhullus ja üleüldine paanika ära jätta, on vahel isegi jõulutunne.

Mari-Liisi ärasaatmine.

"You`re from Estonia?"
"Yes we are, do you know where it is? It´s in Africa."
"No, it´s in Eastern Europe, my friend has been there. Yes you are?"
"Where?"
"Estoonia."
"No."
"He´ s from Poland."
"Oh, so you´re from Africa too."
"No, I´m from Poland."
.
.
"Yeah, she´s crazy. She is going to Estonia in a hospital in few hours."
.
.
Bussipeatuses istus minu kõrval mees, kes luges raamatust peatükki "How to survive at school disco". Ta jalatalla küljes, mis oli üle põlve heidetud, kleepus üks suur vahtraleht. Ma hakkasin vahtralehe peale naerma. Ta võttis selle oma kinga küljest ära. Ma naersin mõnda aega edasi.
Blõh.

*hõkk*

Talv on vist

Olen natukene külma saanud, mis minu puhul on üsna ohhoo-nähtus. Aga no pole ime kui ma ärkan öösel lõdisedes üles kuna mu aken on vana ja seinad on külmad ja radikas surnud. Kui ta vahel ellu ärkab, siis ma kallistan teda.

Tikutopsi peale on kirjutatud DANGER - FIRE KILLS CHILDREN

Nagu hakkaks fotoblogiks muutuma juba

Käisin esimest korda päevavalgel oma kodupargis. See on nii suur, et olen õhtuti seal käies lausa ära eksinud ning kuulanud ärevalt iga krõpsatust, mis võib olla põõsas luurav rebane, kes sind õhtusöögiks soovib. Kas te teate, mis häält teevad rebased? See on kole!
Need samused repsid sealt pargist laulavad vahel öösiti tagahoovis mulle unelaulu.

"My boss said to follow you"

Laupäev Camdenis:

.

Kohtasin täna van Goghi "Päevalillede" ees eesti keelt.

Sammalgi es paistnu.

Elekter on ära ja koos sellega ka Internet ning mida tarka nüüd ikka teha, kui kirjutada seni kuni tegevus elektriga tagasi tuleb. Poistel on pidupäev, saavad elutoas õhtusööki süüa. Ma ei viitsi nendega vaielda ja miks peakski, multikaid ei saa niikuinii vaadata. (Nad peaksid muidu koduseid töid praegu tegema.)
Eile kusagil pärapõrgu läänelõuna Londoni torujaamas ameerikasõpra oodates ning omades mõtetes lenneldes, kuulsin järsku eesti keelt räägitavat. Nad olid otse mu selja taga, pöörasin järsku ümber ja jäin neid vahtima. Üks mees ja naine olid oma sõpra ära saatmas. Nii soojalt ja pehmelt kõlas see keel. Tahtmatult läks suu kõrvuni ning ootasin edasi silmanurgast neid piiludes ja tuttavat keelt kuulates. Peagi jätsid nad hüvasti, sõber läks tube´i ning mees ja naine kinno.
Ma võin siin oma sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda ja isegi siis jääb sõrmi üle. Sellest on kahju, sest vahel tekib tunne, et me oleme koos sellepärast, et meil ei ole kellegi teisega olla, mitte, et me oleme koos, sest meile nii meeldib koos olla. Kuigi nüüd ma liialdasin veidi. Aga vahel natukene nii tundub. Nõnda ma veetsin haledase reede üksinda, sest minu ühe käe sõrmede peal loetavad sõbrad olid juba kohustustes, toimingutes või ei julgenud ma lihtsalt helistada (see kehtib ainult ühe inimese pihta). Reede (hilis)õhtul panin ma end siis soojalt riidesse ja sõitsin bussiga ühte parki, viskasin pimedamaisse nurka pingile pikali ja vahtisin tähti (ja lennukeid) ning jõin plastpudelisse valatud (halba) veini. Tähti oli täpselt 32. Lennukeid ei mäleta. Kuulasin linnamüra ja muusikat vaheldumisi. Alguses vaatasin aeg-ajalt ettevaatlikult ringi kontrollimaks, et kusagilt põõsast mõni tõmmu mees välja ei karga ja minuga kakelda ei taha, aga mida rohkem pudelipõhja poole, seda ükskõiksemaks (ja lõbusamaks) muutusin. Ebamäärasel kellaajal ma sealt ka tõusin ja külmununa kodu poole minema hakkasin, kuid kõht oli tühi. Ostsin pärapõrgu kohast ühe odava burksi ja ajasin kassamehest indialasega senikaua lõbusalt juttu kui mu hõrgutis valmis. Hõrgutis ei olnud just paremate killast ja jõudsin varsti koju.

Elekter on juba tund aega ära olnud.

Poolteist tundi.


Kaks tundi.

Aeg lausa lendab.

Siin.

Kui mul miski üle viskab, siis ma lähen ja sõidan siin bussiga. Mulle meeldib siin bussiga sõita.
Täna sõitsin siin bussiga. Kuulasin Vennaskonda ja sõitsin. Siin.

Hing nende poole astub palja jalu, ei kaja vastu taeva tume lööv.

Odava pizza tegelik hind

On kannatamatu ootamine konditsioneerita pisikeses ruumis, iga laua tagant mõni pakistanlane silma tegemas, erakordselt suure huvi teesklemine oma mp3 mängijasse ja idamaine taustamuusika. Viimane piisk oli, kui üks neist, püksid poole tagumikuni, minu juurde istus ja mind vahtima jäi. Kujutage nüüd ette, kuidas see valge eesti tüdruk nigu rakett sealt oma pizzaga lõpuks välja kimas.

Koju jõudes oli karbi sisu küll pooleldi papi külge kinni kiilunud, aga maitses siiski üllatavalt hästi. Tegemist ei olnud sügavkülmutatud ja siis üles soojendatud saiapalakesega, vaid kõik tehti kohapeal valmis värsketest saadustest.


1.85£

.

Praegu

tahaks ilgelt kodukootud kotlette musta leiva ja taluvõiga.

(Ja mitte seda heledat nisuõlu, mis mul praegu kõhus keerleb.)

Mõms.

Näe, Egle, Big Ben on selle toreda onu taga!

Pargis oravate sabasid vahtida.

Metrooga meeldib mulle ka sõita.

"Mel walks funny" (ehk tühijuttu.)

Varbad on villis ja kannad ka. Uued kingad. Avec mes sabots.

Läksin siis eestlaste kokkusaamisele. Hilinenult, nagu ikka, astusin pubisse ja hakkasin erinevatesse ruumidesse vaatama. Kummaliselt vähe rahvast oli. Mari-Liis oli rääkinud, et vähemalt 30 eestlast saab tavaliselt pubis kokku ja ütles, et sel teisipäeval võiksin minagi end näole anda. Kahtlesin, sest see on nädala sees ja ma ei ela sellele kohale nii lähedal ka. Teisipäeva õhtul siiski mõtlesin, et mis ma ikka kodus passin ja otsisin neti teel välja oma kõige loogilisema tee sinna. Tuli välja, et mul läheks kohale jõudmiseks kõigest 45 minutit, mis on Londoni kohta lihtsalt suurepärane. Proovisin helistada Mari-Liisile, aga tal oli nähtavasti eesti sim-kaart sees. Pubis ma eesti keelt kuskilt ei kuulnud, küsisin ühelt baarmenilt, et kus kandis siin eestlased nüüd siis on. Ta ütles sõbralikult, et kuskil seal suures saalis nad tavaliselt istuvad. Läksin siis uuesti vaatama ja pidin õnnetult tagasi lonkima, kui baarmen mulle vastu tuli ja ütles, et eestlased saavad ju kokku iga kuu teisel teisipäeval. Teisel! Täna oli esimene. Piinlik. Siis tuli endalgi meelde, et ma olen seda kusagilt kuulnud. Piinlik. Vabandasin ja ütlesin, et ju siis järgmisel teisipäeval näeme jälle. Jalutasin siis tagasi Notting Hilli juurde, kus mu metroo minema pidi, aga mis ma seal koduski teen. Ma vihkan siin seda, et kõik pannakse nii vara kinni - pubid hiljemalt kell 12 ja poed 6-st. Mõned toidupoed on 10-ni, aga ooo, Notting Hillil elu veel käis, poed olid avatud, isegi suveniiride omad, kohvikutes-pubides istusid inimesed, jaapanlastest plikadekambad kiljusid naerda, mustanahalised poistekambad seletasid elavalt midagi, mõned vurasid ratastel koju. Minu kodukandis on 9-10ne ajal vaikne. Komistasin ühe raamatupoe otsa, leidsin sealt vähem kui 40 krooni eest klassikat müügil olevat Woolf, Scott, Twain, Tolstoi - kõik kenad ja viksid naised ja mehed. Ostsin ühe neist endalegi ja asusin, raamat kaenlas, edasi imetlema. N Hill on armas. Inimesed on üldse siin toredad. Ükspäev jalutasin Ealingult koju, jäätisetops käes, suvaline mees läks mööda ja küsis lustlikult "Hey, wanna give me some ice-cream too, princess?"
Ma söön siin igasugu jama. Tulen koju kahekordsena.
Jalutasin edasi ja et mõnusam oleks, ostsin Starbucksist harjumuspärase kuuma shokolaadi karamelli ja vahukoorega. Vaatasin kaltsukate vitriine ja püüdsin asukohta meelde jätta, et kunagi tagasi tulla. Seni olen leidnud siin vaid nö second hande, kus müüakse vintage kaupa ja firmamärke ebanormaalse hinnaga. Teise ringi raamatupoed, vinüülipoed... Minu kandis neid ei ole. On ainult erinevaid indialaste, türklaste, juutide ja misiganesbadalai-maalaste väikeseid puuviljaletikesi-toidu-kinga-mööbli-tööriista-kosmeetikapoekesi. Ostsin ühest poest värske mandlisaiakese, mis eesti kroonides umbes 25 krooni oli. Siin kandis normaalne hind. (Supermarketist saab siiski veidi odavamalt, kui õigest kohast otsida.) Saia aitas välja valida india poiss nr 1, maksmisleti juurde saatis mind india poiss nr 2, raha võttis vastu ja saiakese lõplikult ära pakkis india poiss nr 3. Kuna mu käed olid täis, võtsin saiapaki hammaste vahele ja tegelesin samal ajal raha kotti toppimisega, kui ukse ees mu sai kotist põrandale kukkus. Tuli välja, et india poiss nr 3 oli mu saia mitte kotti pannud, vaid koti sellele lihtsalt ümber mässinud. "Don´t worry!" See on siin peamine sõna. India poiss nr 2 tormas minu juurde ja võttis saia maast üles ja viskas prügikasti, india poiss nr 1 pakkis mulle juba uut saia. Be happy.
Metroojaamas oma rongi oodates istusin pingil, mis oli imelikult kõrge, ja kõlgutasin jalgu. Üks jaapanlane tahtis möödaminnes mu kingi tuuri panna, pilgutas silma ja tõttas edasi. Kodu tube´is, kust ma tavaliselt double-deckeri võtan, otsustasin villis kandade kiuste koju jalutada. Ealing ei ole just kõige ohutum paik, kuid samas mitte nii hull, et ma kardaks seal liikuda. Pealegi, jalutasid iga 5 minuti tagant politseionud vastu. Inimesi oli vähe, laulsin terve tee koju eestikeelseid laule. Eestis ma ei julgeks nii avalikult laulda, ainult siis, kui olen kindel, et kedagi lähedal ei ole, kuid siin on kõigil nii ükskõik. Olen siin teisigi laulmas-ümisemas näinud. Niisiis laulsin omaette ja naeratasin mõnele vastutulijale. Vaatasin, kuidas kolm türklast oma poekese kinni panid ja siis õnnelikult üksteiselt ümbert kinni võttes kodu poole jalutasid, ikka patsutades ja naerdes. Üks naine tegi kolmanda korruse aknal suitsu ja hüüdis midagi alla tänaval olevale mehele. Või armukesele. Mees lehvitas ja ütles midagi x-keeles vastu.
Kõndisin ja laulsin veel tükk aega kuni lõpuks koju jõudsin.
Avec mes sabots.

(Pealkiri tuleb ühest reedeöisest korterist, kus me Mari-Liisiga viibisime ja ühe zambialase ja brasiilasega veini jõime. Kuigi selle lause tagamõte on rõve.)

Aadress.

Postikood on siin elu. Olen end siin juba lolliks teinud sellega, et ei tea oma koodi peast.
Nii, et kirjutage ja joonistage (ja saatke kama ja käsigranaate ja mida kõike pähe ei tule). Aga ärge unustage oma aadresse kirja panna, et ma tagasi kirjutada oskaks. :)

Õõõõh.

Ma olen siin palju tundlikum kui muidu. Ma võin hakata nutma triikimise ajal lolle reaalsaateid vaadates, kus kasutatakse lapsi ja filmitakse, kuidas nad pingelistes olukordades üksteisele ninna kargavad ja nutavad.
Täna oli alles päev. Tavaliselt on reeded kõige lihtsamad ja plaanisingi vara lõpetada, kuid muidugi mitte täna. Tahtsin lõunaks Luke´ile ja tema sõbrale Billy`le teha korralikuma lõuna kui 15 minutit võtvad järjekordsed spagetid ja ketsup. Tahtsin teha kartuliputru! Päris kartuliputru. Aega oli vähe ja teha veel palju. Koorisin kiiruga kartulid, panin keema. Samal ajal tolmuimesin alumist korrust, kui kartulid pliidil üle keesid. Siis tõmbasin tolmuimejasse kassi kollase sulepaela. Kui ahjus praadisid kananagitsad, koukisin mina seda imemasinat lahti. Olles üleni tolmune, sain selle mõttetu mängupaela lõpuks välja. Kui olin jõudnud juba toidu tõstmiseni lauale, tuli Luke minu käest küsima "Eem, Elo, do you know what Molly did?" Kõuts oli ümber ajanud lillepoti minu värskelt huuverdatud põrandale. Kõik oli mulda täis. Kui poisid sõid, jõudis kass ka verandal ühe poti ümber ajada, seal oli nüüd paras mullahunnik. Luke pani Molly utility tuppa kinni ja mina hakkasin siis aga uuesti tolmuimejaga mässama. Tagatipuks olin teinud putru umbes kaks korda rohkem, kui vaja oli ja muidugi sõid poisid ainult paar ampsu. (Nagitsad olid see-eest läinud.) Tee veel korralikult süüa.

Nüüd ma kavatsen magada tunnikese ja siis lähen Mari-Liisiga puppi. Ööbin tema juures. On Halloween ja reede. Ma arvan, et saab päris kirev olema.

.

Kas te teate, kuidas kõlab sõna "parmupill" soome keeles?
Perverssed naabrid.

Oravate linnast

Rahet sajab, aeg ajalt välgutab ja müristab. Kogu hoov on valge, kummaline, mul oligi täna selline talvetunne. Kuid siiski pigem sellepärast, et kellakeeramistega läheb siin juba poole viiest pimedaks. Varajane pimedus tekitab alati sellise talvise ja rahuliku tunde õhku. Kõik katused ja teed on paksu valge kihi all. Mu tuba asub kolme küljega majast väljaspool, seega kõik seinad krabisevad salapäraselt (ja mu tuba on ka kõige jahedam tänu sellele). Ma veel tahtsin välja jalutama minna.

Seda, et mul läheb hästi. Seda tahtsin öelda.

Peale rahe lastakse juba teist õhtut igal pool rakette, see on midagi nagu paar päeva enne aastavahetust ja mõned päevad pärast, kui avastatakse, et võiks veel midagi taeva poole lennutada.

Nägin Maikenit ja Mari-Liisi nädalavahel. Laupäeval ööbis Maiks minu juures. Meil olid esmaspäevani sugulased Iirimaalt külas, seega maja oli igati rahvast täis. Päeval ja õhtupoolikul kolasime linna peal ringi. London on kuradi kallis linn!

Nüüd on juba nagu sõda lahti, iga nurga peal lastakse ilutulestikku. Oma aknakesest näen vähemalt kaheksat kohta ning nende asukohad on pidevas muutumises, aga paugud ja kõminad käivad ümberringi. Hullumaja. Lisaks veel aeg-ajalt politsei-kiirabi sireenid. Natukene võõras tunne on, London tähistab ühtselt midagi ja mul pole õrna aimugi, mis see on.

___________

Ma ei saa endiselt neist rebastest üle. Nägin täna unes ka rebast, too hammustas mind paremast jalast, lihtsalt kättemaksuks, sest olin varemalt ta saagi (pahaaimamatu jänese) eemale peletanud järsult karjuma hakkamisega. Hommikul jõin verandal teed ja vaatasin, kuidas jälle üks rebane hoovis lesib. Jäin teda vahtima ja ta hakkas end vist ebamugavalt tundma ning kui ma püsti tõusin, oli ta järsku püsti ja kiirustas kõrvalaeda, longates tugevalt oma paremat jalga.

Blaah

Igav on. Seega kirjutan midagi. Briti televisioon on erakordselt totakas. Vaatan bbc 1-st saadet, kus saatejuht otsib koos ühe vanamehega mullast vihmausse. Põnev. Tõsise ja tähtsa ilmega mees räägib poliitikast Big Ben taustaks. Ma vaatan Big Beni.

Pere ei söö eriti midagi nii, et ostan endale ise süüa. Samas ma ei oska endale midagi osta, sest kõik toidud tunduvad nii eemaletõukavad. Vaatasin mingeid vorste-sinke. Need nägid kõik jubedad välja. Ostsin hoopis ühe kartuli ja porgandi. Ma ei ole terve päeva midagi söönud. Hommikul tegin kaks röstsaia moosiga ja teed. Pere sööb pastat. Ja siis pastat. Pastat. Michael sööb hommikuti maisihelbeid piimaga ja Luke viinamarju ja imepisikese tuubi maasikajogurtit. Luke on imearmas, ta tahtis täna juustukooki teha (isegi selleks on karbi sisse ära pakendatud koostisosad, mille saab poest osta, sinu asi on lihtsalt pakendilt juhendit lugeda). Michael oli terve päeva ragbit ja siis kriketit mängimas. Ma ei tee neil mängudel erilist vahet, aga ma pean teadma, millised riided millisesse trenni lähevad. Hardy on igavene paks ja vana bossy kass, kes kas magab või jalutab õues ringi. Mööda maja jookseb ringi kassipoeg Molly, kes on päikesekiir ise.

Siin on muidu nii, et nö peatänaval on nunnud kivimajad-kivimajad-kivimajad, bussipeatus, üksteise otsa topitud kitsad toidupoekesed, apteek, juuksur, nunnud kivimajad-kivimajad-kivimajad jne. Peatänavalt kõrvale viivad väikesed tänavad jällegi nunnude kivimajadega. Ühes neist kõrvaltänavatest elan ka mina.

Ühes pisikeses juudipoes nägin müügil leiba! Kaup oli Poolast, see leib nägi peaaegu nagu leib välja, selline helepruun. Igatahes parem kui need lõputud saiad, mis siin on. Seal oli pisikeses pudelis müüa ka keefiri! Ma oleksin pidanud ikka kama kaasa võtma.
Jalutasin täna ligi kaks tundi ümbruskonnas ringi, unustasin salli ja kindad koju. Samal ajal sõitsid mulle ratastega vastu lapsed, seljas ainult t-särk ja lühikesed püksid! Jube! Judinad käivad läbi iga kord, kui mõni turbaniga mees mind pikemalt vaatama jääb kui normaalne on.

Uimerdasin terve päeva ringi, midagi tarka ei teinud. Monica oli kah siin, seega oli lihtne, homme on tegusam päev. Ja Monica läheb ära. (Õumaigaad.) Muide, ta on tšehh, kirusime koos inglaste erakordselt halbade toitumisharjumuste üle. Homme saan oma tuppa kolida ja end lahti pakendada. Ei jõua ära oodata.

Kerge ülevaade siis uudishimulikele :)

Hellöüü

Istun siin lennujaamas jaapanlastega. Kummaline on. Nende ilusad, väikesed ja läikivad mäkid varjutavad minu tolmust üsapuutrit, aga eks ma näe ise ka välja luitunum, kui nende viksid ülikonnad. Inimesed traavivad ringi, mul on tunne, et peaksin ka ringi traavima. Lähen ostan juua. 150 gr jogurtit maksab siin 20 krooni. Tule taevas appi.
Päike paistab ja vaibal pole ainsatki purutükikest.

Päikest!

Kaadrid seriaalist "Elo viimsed päevad"

Idatee Värdjad jätavad alati märgi maha.













Tee Hirsiku Veera mano pole lihtne.

Orava-Tartu kell 6.30. Veel on vabu kohti!

Plahvatanud hakkliha.

Ugrimugri ja liuglemine erinevate uste vahelt sisse, mis meile mõeldud pole. Võõras vein ja võõras söök! (Võõras tants ja võõras trall!)














Sügisesed pargid.

J´aime!

ZEF !

Ehk teisisõnu prantsuse jumalad.

Oioi.

Leidsin arvutis tuhnides ühe vana kirjutise mu kunagisest blogist. Asjaosalistel on ehk huvitav meenutada. Sellest on AASTAID.

Tartu poris 4-5 märts

Aga Tartu pori on midagi hoopis muud, kui Tallinna pori. Niisiis minu nädalavahetus möödus seal. Hakkasime laupäeva hommikul minema. Tegelikult me eriti ei uskunud, et meid keegi tahaks auto peale võtta, kui meil on meie kotid, kitarrid, viiulid, tamburiinid...Aga oli õnne ja jõudsime kohale. Tartu porri. Sõime Krooksus ning tervitused sellele kergelt joobes mehele, kes lubas Raulile 500 krooni anda, kui ta "Mariat" viiulil mängiks. Otsisime Urgu. Leidsime Uru. Käisin esimest korda ning minu mälestus sellest on kui kilet täis topitud kosmoselaevast. Kõik seinad olid kilega kaetud. Lugesime minuteid Garmarna kontserdini. Ja vaidlesime, kelle pilt on termosekannu põhjas. Lõpuks pika vaidlemise peale (ja teistelt nõu küsimise saadusena) nõustuti, et selle peegelduse peal olen ikka mina. Garmarna kontsert oli kihvt-kihvt-kihvt. Jõudsime sinna isegi ilma luumurdude-marrastusteta. (Kihvt-kihvt-kihvt.) Peale kontserti jõlkusime natukene niisama ringi, lasime liugu ja laulsime. Peale ühte telefonikõne tuli välja, et Kirves (ja tema kitarr) otsustas siiski meiega liituda. Läksime poodi süüa ostma. Seal suutsime lõpuks jõuda otsusele, et Urus teeme pannkooke.Urgu jõudes kosmose-larp veel käis. Muusika, mida seal mängiti oli kohe eriti sürr. Enne peaaegu tühi olnud Urg oli täitunud tulnukate-hõbedastes-kuldsetes kostüümides inimestega. Istusime niisama, igaühel oma pill ja üritasime neid häälde saada ja kõike muud. Mingi hetk otsisime üles köögi ning kärsatasime seda natukene. Nimelt köök oli niiii must ja rokane, et pliit oskas ainult suitsu sisse ajada. Kui tulnukate larpimine läbi sai, oli lõpuks võimalik ka oma pillimängu kuulda. Kusagil kella kahe ajal otsustasime Eglega pannkooke tegema hakata. Selleks ajaks oli Urg juba ainuüksi meie päralt. Kuna köök oli nii must, otsustasime Eglega seal korda luua. Lõpuks kukkus asi siiski välja nii, et tema koristas ja mina tegin pannkooke (enne kui Raul, kõikvõimas, hiilgama tuli). Kuskil kella kolmeks said need ka valmis. Hommikul laulsime veel natuke ja esimesena lahkus Kirves, siis varsti läksime meiegi. Raul siiski jäi veel natukeseks Tartusse. Meie Eglega hääletasime. Kusjuures, peale võtmiseks pidime tervelt kolm korda oma energiat käe tõstmisele kulutama. Lõpuks jõudsime tagasi Tallinna porri. Ootasime lennujaamas bussi ning ilkusime infoteavitajate aksendi üle.

(Ehk sajab lund...)

Ootan. Ootan nagu varahommikune kass R-kioski letil, ootan nagu küürus vanatädi 30%-list alet, et lapselapsele kaisukaru osta, ootan nagu rõõmsameelne kollasekirju kikilipsuga mees, et see sassis juustega magamata tüdruk talt roosi vastu võtaks. Puud hakkavad kolletuma ning päevad lühenevad. See esimene mulle meeldib. Väga. Muidu vaatan iga hommik postkasti.

.

Meile tuli väikene karu, kelle käpad on vägivaldselt niidiga kokku õmmeldud ning kõhtu pigistades hakkab ta inglise keeles jumalat paluma. Ostke ära.

Aa-mii-a-mii

Vabadusega tekib tunne, et kogu maailm on su jalge ees, aga tegelikult on see ainult näiline.


Kikapuu, Kikapuu, võiks tantsida seda veel.

septembrikuus

Kuidas võivad erineda esimese septembri kooliaktused. Kui ühes koolis peab direktor ametliku kõne "Alanudonjärgnevõppeaastatäiskõvatöödja"ning kus õppealajuhataja räägib karmilt, et hilineda ei tohi ja kolme hilinemise puhul kaalutakse koolist väljaheitmist ning õpilaspiletita hilinejat kooli ei lastagi ja vahetusjalanõud on kohustuslikud ja... ja .... jaaaa .... Ning ühes teises koolis sammub direktor lavale, vaatab rõõmsalt õpilasi-lapsevanemaid ja hüüatab: "Teeme ühe kiigelaulu!" Ei ühtegi igavat kõnet, ei ühtegi ähvardust.

Tõuse lill ja lühma lepsa

Mosaiiksuvi. Ärge ehmatage nüüd. Oli:

kiva raske.

.

.

.

.

.

.

.

.

muusikat

.

mustikaid mida korjata

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

metsapoole

~

"

´´

}

vett

pilvi
valgust

kulda
karda

c-vitamiin

haldjaid

liblikaid

õhku

tantsu

emotsioone

Ei ma vii sind heinamaale.