Kui ma reedel kiiruga oma kompsud pakkisin ja bussi peale kiirustasin(mis meid Jõgevale viis), arvasin, et ees on mingi-järjekordne-konkurss. Kohale jõudes oli raske teadmatusse jääda, et tegemist oli Alo Mattiisenile pühendatud muusikapäevadega, mis toimuvad juba rohkem kui kümme aastat ning kus on välja kujunenud omad traditsioonid ja naljad. Iseenesest möödus kaks päeva pideva muusika, tasuta toidu ja koduse õhkkonnaga. Kuna meie esinemine oli alles järgmisel päeval, siis esimene päev läks närveldamata ja rahulikult ning seda juhust ära kasutades tahtsin ära käia Kassinurmes, ma polnudki varem seal talvel käinud. Teistele tõin selgituseks, et lähen, ee, siia lähedale koju, sest kui ma oleksin öelnud, et lähen jala 6 kilomeetri kaugusele metsa, kus paksu lume sees asub üks puust linnus ja et ma kavatsen sealt jala tagasi ka tulla, ei oleks nad minust aru saanud ja mind oleks pooletoobiseks tembeldatud. Aga ma ei valetanud ju ka, Kassinurme on ju kodu. Kassinurme oli igatahes omal kohal ja täiesti alles, kuna seal eriti kedagi ei käi, oli lumi seal mõnusalt pea põlvini. Kui ma lõpuks märgade jalgade ning poolkülmununa tagasi tulin, oli aeg järgmisele kontserdile minna ning õhtune kontsert, oo, õhtusel kontserdil esitati Alo loomingust tuntud (isamaalisi) laule. Kihvt oli see, et Eesti Kaitseväe segakoorile ja Mikk Dedele oli juurde pandud rokkansambel ja tavalisest kõik-nüüd-ilusasti-istuvad-ja-kuulavad kontserdist ei tulnud midagi välja. Kogu saal oli püsti, hoidis kätest kinni ja laulis-lõõritas kaasa.
Järgmisel päeval muusika jätkus, laule oli igast kandist, huumoriga esitusi ja tõsisemaid, armas oli, kuidas 8-9 klassi poisid laulsid ilmahitti „Sa oled see, kes jääb” sada korda huvitavamalt kui selle loo tegelik esitaja, samas kui päev läbi kuuled kümneid ja kümneid erinevaid lugusid, plaksutad, siis tulevad järgmised kaks, plaksutad... siis kammib lõpuks ära. Ühe eriti tõsise ja minoorse meloodiaga loo ajal „võtan jälle sülle sipsiku, pühin talt pisara...”, pidin ma terve laulu kestel kahe käega naeru kinni hoidma.
Õhtul oli Vägilaste kontsert, kust mina, Sille ja Paula rongi peale tõttasime. Nii palju kui me kuulata jõudsime, oli kontsert hea nagu ikka, juba esimese loo ajal suutsid nad osa inimesi toole täis pressitud saalis püsti tõusma meelitada ja tantsima panna. Edasi ma öelda ei oska.
Tallinnasse jõudnud, hakkasin aga Liisikese poole astuma, tehes väikese fotosessiooni Raekoja platsil, kus üks punt vene noormehi palus koos ühega neist keset platsi uisud jalga tõmmata ja baleriinitantsijatele omaseid tantsupoose sisse võtta, see tehtud, jätkasin oma teekonda trollipeatusesse, Õismäel sai natukene jalutatud-ekseldud ja sealset arhitektuuri imetletud kuni Raul helistas ja mulle vastu otsustas tulla. Kui me õige maja juurde olime jõudnud, saime all sinna tuutorisse karjuda ja mardilaulu laulda ja sellest eri versioone teha, kuid Liis ei võtnud siiski nõuks meid sisse lasta, siis ei jäänud muud meil üle ja murdsime ise sisse. Õhtu jätkus maailmavallutamistega kuni varajase hommikuni. Aga seda te juba teate.
Järgmisel päeval muusika jätkus, laule oli igast kandist, huumoriga esitusi ja tõsisemaid, armas oli, kuidas 8-9 klassi poisid laulsid ilmahitti „Sa oled see, kes jääb” sada korda huvitavamalt kui selle loo tegelik esitaja, samas kui päev läbi kuuled kümneid ja kümneid erinevaid lugusid, plaksutad, siis tulevad järgmised kaks, plaksutad... siis kammib lõpuks ära. Ühe eriti tõsise ja minoorse meloodiaga loo ajal „võtan jälle sülle sipsiku, pühin talt pisara...”, pidin ma terve laulu kestel kahe käega naeru kinni hoidma.
Õhtul oli Vägilaste kontsert, kust mina, Sille ja Paula rongi peale tõttasime. Nii palju kui me kuulata jõudsime, oli kontsert hea nagu ikka, juba esimese loo ajal suutsid nad osa inimesi toole täis pressitud saalis püsti tõusma meelitada ja tantsima panna. Edasi ma öelda ei oska.
Tallinnasse jõudnud, hakkasin aga Liisikese poole astuma, tehes väikese fotosessiooni Raekoja platsil, kus üks punt vene noormehi palus koos ühega neist keset platsi uisud jalga tõmmata ja baleriinitantsijatele omaseid tantsupoose sisse võtta, see tehtud, jätkasin oma teekonda trollipeatusesse, Õismäel sai natukene jalutatud-ekseldud ja sealset arhitektuuri imetletud kuni Raul helistas ja mulle vastu otsustas tulla. Kui me õige maja juurde olime jõudnud, saime all sinna tuutorisse karjuda ja mardilaulu laulda ja sellest eri versioone teha, kuid Liis ei võtnud siiski nõuks meid sisse lasta, siis ei jäänud muud meil üle ja murdsime ise sisse. Õhtu jätkus maailmavallutamistega kuni varajase hommikuni. Aga seda te juba teate.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar