Päike paistis terve päeva ja kuivatas meie riideid.
Meie klassiga juhtus nii, et me avastasime üksteist alles siis, kui viimased koolitunnid istutud said ja tutipäev kätte jõudis. (Osad jõudsid esimest korda rääkida nendega, kellega seda seni veel teinud ei olnud.) Istusime Sandri juures, meenutasime vanu aegu, jooksime aias ringi, naersime, rääkisime, saime päikest, tantsisime, kallistasime, (laulsime). Õhtuhämaruses külmetasime koos pargis ja lehvitasime vene keele õpetajale, kes pesu kuivama pani. Siis tundus, et on õige aeg ära minna, enne, kui seltskonnad katki hakkavad minema ja ennast kuhugi jagama peab. Pauli ja Helenaga jalutasime lõdisedes ära, varsti keeras Helena oma tänavale ja siis peagi Paul oma kodutänavale ning mina lippasin veel meie armsasse ühe x-ga Maximasse, ostsin jogurti ja ploomi-küpsise šokolaadi (poemüüja nimi oli Arina) toppisin asjad oma karupoeg Puhhiga seljakotti, jõudsin korraks tunda piinlikkust oma totaka riietuse üle ja jooksin koju.
Huvitav, mis meist paari aasta pärast saab? Ma arvan, et ma jään edaspidi suhtlema vaid mõne inimesega. Me oleme kõik nii erinevad, paljudega ei olegi midagi peale õppimise rääkida. Paljudega ei ole peaaegu mitte midagi rääkida. Ja on muidugi neid, kelleta oleks kool ja kooliväline palju igavam olnud.
______________________
Magasin halvasti. Nägin unes ühte inimest, kes minuga rääkis, aga kellele ma vastata ei saanud, oleksin nagu kinni seotud olnud. Siiamaani on selline tunne, et ma peaksin temaga rääkima. Unenäod tulevad ja koputavad vahel südamele, hiljuti nägin veel ühte inimest unes, kellele pole ammu kirjutanud, siis oli mul nii kiire, et ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu, nüüd on küll aeg.
Meie klassiga juhtus nii, et me avastasime üksteist alles siis, kui viimased koolitunnid istutud said ja tutipäev kätte jõudis. (Osad jõudsid esimest korda rääkida nendega, kellega seda seni veel teinud ei olnud.) Istusime Sandri juures, meenutasime vanu aegu, jooksime aias ringi, naersime, rääkisime, saime päikest, tantsisime, kallistasime, (laulsime). Õhtuhämaruses külmetasime koos pargis ja lehvitasime vene keele õpetajale, kes pesu kuivama pani. Siis tundus, et on õige aeg ära minna, enne, kui seltskonnad katki hakkavad minema ja ennast kuhugi jagama peab. Pauli ja Helenaga jalutasime lõdisedes ära, varsti keeras Helena oma tänavale ja siis peagi Paul oma kodutänavale ning mina lippasin veel meie armsasse ühe x-ga Maximasse, ostsin jogurti ja ploomi-küpsise šokolaadi (poemüüja nimi oli Arina) toppisin asjad oma karupoeg Puhhiga seljakotti, jõudsin korraks tunda piinlikkust oma totaka riietuse üle ja jooksin koju.
Huvitav, mis meist paari aasta pärast saab? Ma arvan, et ma jään edaspidi suhtlema vaid mõne inimesega. Me oleme kõik nii erinevad, paljudega ei olegi midagi peale õppimise rääkida. Paljudega ei ole peaaegu mitte midagi rääkida. Ja on muidugi neid, kelleta oleks kool ja kooliväline palju igavam olnud.
______________________
Magasin halvasti. Nägin unes ühte inimest, kes minuga rääkis, aga kellele ma vastata ei saanud, oleksin nagu kinni seotud olnud. Siiamaani on selline tunne, et ma peaksin temaga rääkima. Unenäod tulevad ja koputavad vahel südamele, hiljuti nägin veel ühte inimest unes, kellele pole ammu kirjutanud, siis oli mul nii kiire, et ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu, nüüd on küll aeg.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar