Kolmapäev, aprill 30

Saue, mu arrrm!

Kui ma siia kümnenda alguses elama asusin, tundsid mitmed mulle kaasa, sest üksi pidavat nii hirmus elada olema. Ja et soe toit ei ootagi õhtul laual. Ja ikkagi – üksi!!!
Ma ei võtnud neid jutte kuulda ja elasin õnnelikult – üksi!
Siiamaani. Vabadus.
Mõnel ööl kõnnin naabrite katusel. See on paarismaja ja ühest minu aknast saab otse nende katusele. Ma ei saa aru, miks nad seda ei kasuta, ma armastan seda katust. Ise olen näinud neid seda katust kasutamas ühe korra, kui naabrionu pani satipanni üles. Muul ajal on uks kinni pitseeritud. Vahel ma päris katusele ei lähegi, kõigutan aknalaual jalgu ja nuusutan öist õhku. Kui ma suitsetaksin, siis tossutaksin seal aknalaual; viimati näiteks sõin selle asemel redist ja kõigutasin jalgu. Ja nuusutasin õhku. Vähem luuleline, kuid siiski. Nendel hetkedel ma armastan maailma ja miski ei suuda mind häirida, kui mitte see üks tänavalatern oma valgusega. Kui palju olen ma kavandanud selle puruks viskamist.
Kui ma katusel ei ole, siis ma vahel jalutan öösel väljas. Öösiti ei ole Sauel teisi inimesi, mis mulle meeldib. Reedeti ja laupäeviti muidugi on, aga siis ei ole tavaliselt mind. Eile öösel näiteks jalutasin ka. Vahel tibutas natukene vihma ja see tõi sellise niiskete tolmuste tänavate lõhna õhku, kirkiuplatsil istus pingil tüdruk ja nuttis, ühel tänaval hüppas põõsast välja kass, üks koer haukus. Tühjal ristmikul tuli mul mõte minna Kirke maja juurde, olin niigi juba poolel teel. Tahtsin talle helistada, aga avastasin, et olin telefoni maha jätnud. Maja juurde jõudnud, mõtlesin teha julgestusringi enne, kui oma eluga riskima hakkan. Sealt sain ka näha, kas Kirke üldse kodus on, äkki on ta „minu juures” või midagi. Korjasin taskusse kivikesi ja kuulasin julgestusmuusikat (panin mängima vaprate viikingite loo, see Tyr´i mistapealkirioliginüüd oma, teate küll). Maja ees hingasin sisse ja ronisin üle värava ning lippasin kuuri juurde, sest seal pool pole neil automaatvalgustust. Üritasin mitte mõelda sellele, et vahele jäämise korral laseb Kirke isa oma püssiga mu lihtsalt maha, mulle tuli meelde, et väikesest saati on üheks mu hirmuks peale sügava vee olnud just Kirke isa. Ja on siiamaani. Niisiis jõudsin taha hoovi Kirke akna alla, kuid, kuuuid otse Kirke akna all (mis asub teisel korrusel) on köögiaken ning kellelgi oli kogu selle aja jooksul, kui ma kivikestega Krike akent püüdsin tabada, jube nälg, sest käidi vähemalt neli korda köögis ning ma pidin iga kord südamerabanduse saama. Kirke muidugi ei kuulnud minu meeleheitlikke katseid ning peagi said mul kivid ka otsa, leidsin küll uusi, aga siis hakkas mul Kirke isa suure armastusega kasvatatud ja pöetud murust kahju. Kirke isa muru teeb vist kogu Vana-Keila mnt majade murudele silmad ette, mulle tulid meelde need sajad korrad, kui ma oma toas teleka pidin kõvemaks keerama, sest Kirke isa niitis jällegi oma aias. Samal ajal vohas meie aias rõõmsalt mitmenädalane muru, mida vahel kogemata mõnel meelde tuli piirata. Pärast paarikümneminutilist katsetust andsin alla ja hiilisin tagasi maja ette ning ronisin üle värava nagu ennegi. Vähemalt olin oma adrenaliinilaksu kätte saanud ja samas siiski ellu jäänud, kivid nopib Kirke isa arvatavasti oma murult ära ja kõik elavad õnnelikult edasi.
________________

Nostalgitsen sellepärast, et varsti saab kool läbi ja ma pean ära kolima. Siis ei satu enam veidi vindisena tammikus koduteed leidma, ärajooksnud koera püüdma, nõiaonni, üksi või koos tulema-minema öösiti-varahommikuti. Meie kiigeplats, meie purskaev, meie perearstikeskus. Pipralõhn. Kodupood Kaubakeskus (Kaubakas, Kaups).
Kui ma saaks, siis ma elaks siin kevadeti. Talvel elaks vanematekodus, sest seal on soe ja hubane. Suvel elaks kõikjal ja sügisel...sügisel ma elaks Pärnus. Ühes puumajas seal jõe ääres (mitte ülejõe!), kus on tänaval veel munakivid ja nurga taga asub väike pood, kus kunagi midagi ei ole.

Kommentaare ei ole :