Kevad on käes. Sest ma nägin esimest palja ülakehaga meest tänaval. Tegelikult nägin esimest liblikat ka. Kollane oli. Eelmisel aastal oli kirju. Üleeelmisel oli mingisugune hall ööliblikas.
Tuuseldasin täna linna peal ringi, olin hirmus vihane maailma ja tehnika peale. Päike paistis kogu aeg silma, palav oli, kõht oli tühi ja vihapisarad jooksid mööda põski alla. Kui olin alla andnud ja Balti jaama poole jalutasin, endiselt päike ja pisarad silmis, hüüdis keegi kuskilt „Eeelooo!” nägin ülirõõmsat Riinat, kes mulle vastu kõndis, naeratasin talle korraks ja andsin kommi, ta ütles "Nii nunnu!", kõndisin rongi peale edasi. Rongis paistis päike silma, üritasin talle vastu paista, minu vastas istus vene noormees, kes õlut(/õlle, midaiganes) rüüpas ja vahepeal mulle otsa vaatama jäi, järgmisel pingil kuulas väike nokamütsiga poiss muusikat ja sosistas vaikselt kaasa, ülejärgmises pingis üks mees magas, tema kõrval istus tädike sadade kilekottidega. Klappidest tuli mul parasjagu tõsipatriootlik Nõukogude koor venekeelse lauluga. Selle laululõigu sobimatus tollesse hetke, tollasesse valgusesse ja minu meelelaadi oli nii ebanormaalne, et oleksin tahtnud selle hetke salvestada. Kausta Veidrad hetked.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar