Ongi selle aasta viimane p2ev. Nii kuidas ma ka ei pyyaks ajaga manipuleerida, j22n mina ikka kaotajaks. Nii hommikul end yles kangutades, et end t88le vedada ja tohutust igavusest hallitada v6i oma hiljutist vananemist eirates. Minu synnikuup2ev on siin linnas k6ige 6nnetum p2ev aastas. Absoluutselt k6ik on kinni ja miski ei liigu. Terve see suurlinn on justkui surnud, inimesed istuvad kodudes oma varude keskel ja ootavad, millal k6ik j2lle normaalne on. Mina, Sam ja Egle istusime 3 p2eva kodus; s6ime, j6ime ja pilvitasime kuni maailm j2lle t88le hakkas.
Muidu elan ma ypris kaootiliselt, kogu selle aja jooksul olen ma oma kodu omanud 2 n2dalat. Ylej22nud aja olen suhteliselt kodutu olnud. Aga lootust on, kui k6ik h2sti l2heb, saan ma paari p2eva p2rast kodusemaks. Olen ysna stress kuna k6ik mu isiklikud asjad on yhe hea inimese juures, kes elab teises Londoni otsas, mist6ttu elan v2ga piiratult.
London on kuidagi ebameeldivaks muutunud. Myrisevat metrood iga p2ev 2 tundi kuulata on v2gagi liig, vagunid on aina roojasemad (mis 2 aastat tagasi oli heas korras). Streikidest, hilinemistest ja kallidusest ei hakka r22kimagi. Kogu linn justkui vajuks silmn2htavalt t2nu langevale majandusele. Inimesed on kurjemad ja yksk6iksemad. Aga v6ibolla on k6ik lihtsalt pimedas talves ja mina oma mustas pilves ei n2e piisavalt h2sti.
T2na, selle aasta viimasel p2eval, olen ma siiski 6nnelik. Riietan end v2ikeseks My'ks, tantsin ja kuulan h2id ansambleid ning veedan heade inimestega m6nusalt aega. Viskipudel kotis juba ootab t88 l6ppemist.
Head vana-aasta l6ppu!

Kui ma ei lähe ida londoni juurde, siis ida london tuleb minu juurde.
Hull päev.


Siiani kogun jõudu, et Iosest kirjutada.

Snoooob

Kuulan ilusat muusikat, joon teed ja taldrikul on tükk kooki.
Kannan kapist leitud 60-ndate kleidikest.
Varsti lähen tantsima.
Kass on ka diivanil.

Haa.

Nii hea on kodus olla. Ma olen kaks päeva kodus istunud ja lihtsalt olesklenud. Eile käisime pere ja onulastega mere ääres. Tumeroheline oli vesi ja Naissaar paistis päikeseloojangu käes nagu kummituslik mets.
Ma olen selle aasta jooksul lugematul arvul kordi unistanud kodus olemisest. Oma kodus terrassil raamatut lugeda ja kassile pai teha. Öösiti üleval passida ja head muusikat kuulata. Kooki küpsetada. Või õega õhtul saunas käia ja Klassika raadiot kuulata. Hommikul jogurtit juua ja ajalehte lugeda. Mul on siin kodus olles alati nii eestilik tunne. See kõlab veidralt, aga ehk keegi, kes on eemal elanud, saab aru, mida ma mõtlen. Näiteks, et külmkapis on eesti toit ja hiiglaslik raamaturiiul on eestikeelseid sõnu täis! Vali, mida tahad. Kui oled kaua ära olnud, on see nii hea ja turvaline tunne.

Vanematest sündmustest

Ma arvan, et pole hilja tagantjärgi veel paar pilti lisada ühest väga tähtsast päevast.

See saar lihtsalt kammib ära. Mida kauemaks jääd, seda hullem!
Siin on nii palju emotsioone, inimesi, juhtumisi, ilu, merd, seiklusi, päikest, muusikat, mägesid, et ma lihtsalt ei jõua kõike läbi seedida. Kui ma ühel hetkel end kodus avastan, lukustan end päevadeks oma tuppa ja mõtlen kõik läbi. Ma juba praegu värisen selle tunde ees, mis mind kodus ees ootab. On see siis igatsus, rahu, äng, kurbus, leevendus, kodutus, igavus?

Istun ja värisen mõtetest.
Võibolla mul on lihtsalt und vaja.

kiire tere

Läpakassurebkoheära.
Ronimine on elu. Terve päev ronin siin. Kas üles või siis alla.
Vesi. Vesi.
Toit on ebaoluline.

Miskipärast alati minekueel tuleb mulle jälle see maa armastus peale. Järsku avastan, et ma pole seda veel teinud ja märkan kõike põnevat enda ümber. Ning seekord jääb rohkem minu konte maha - neid inimesi, kelleta ei tahaks olla. Nii kurb on, aga peatse jällenägemiseni.

/--/

Vahepeal on palju põnevat juhtunud. Magamata öid, emotsioone ja õnnepisaraid. Mari abiellus. Muud ei oskagi öelda. Minu kaks head sõpra abiellusid!!!

piipu teeme nüüd õues

Ossa raks, ma üldse ei kirjuta enam siia. Ossa raks, mis sõna.
Minu keel, minu eesti keel; teate, ma ei oska enam rääkida. Ja kui ei oska rääkida, ei oska ka kirjutada.
Häbi on, sellepärast ei kirjuta.

Nää, Liina, selle india naise koos lapsega pildi ning toonekure vahele ilmus eelmine nädal veel see














Vahvad oad.

"The world is your Oyster"!

Kõik Londonisse lõksu jäänud eestlased, tulge minu juurde, kaitsen teid koleda tuhapilve eest!

See n2dal on olnud nagu 2kts6nfilm. Aga k6ige parem on tunda ja teada, kui olen kogu sellest roojaveest l2bi lohisenud, et mu ymber on nii head inimesed. Nende m6ne halva inimese k6rval. Ma olen nii kylmeestlaslikult liigutatud.
Peale selle leidsin endale 12 tunniga uue kodu.

Nyydseks ma pole kaks aastat tundnud sellist talve, mille kestel sa tunned, et kevad vist ei tulegi ja suve pole olemas. Mari-Liis tuli minu juurde soolaleivale ja t6i nartsisse. :)

http://www.youtube.com/watch?v=x3klNNSrDJw

Ma ei jaga just palju linke, aga see lugu on minu peas juba kaks, kolm, neli või... unetut ööd. Kuhu see aeg kaob, ma ei tea, kõik on nagu üks kirju virrvarr. On siis päev või öö, olen ma kodus või ei, söön või ei söö, magan või ei maga, ootan või ei oota.

"The soles of my feet, I swear they're burning"

Mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm.
Ma olen täis päikest.
On kena pühapäevahommik ja ma ei maga! Selle asemel, et sooja teki all põõnata, võtsin ette värskendava jalutuskäigu. Haarasin kaamera, viskasin mantli pidžaamale peale ja astusin uksest välja. Alustuseks võtsin suuna Starbucksi poole (sest Nerot minu kandis kahjuks ei ole), et üks chai latte haarata. Nägin taevast ja tegin pildi.













East London Mosque i tipp jäi ka peale. Sellest hoonest palvele laulev/oigav ebamaine meeshääl kostub ka minu tuppa. Naljakas on see, et see ei häiri mind kunagi.
Minu vampiirisilmad veidi karjusid liigsest päikesest, kuid jalad viisid mind brick lane ile.













































Ma armastan, armastan, armastan selle koha loomingulisust! Iga nurgatagune sein ütleb midagi, iga plank on värviline. Ma ei saa öelda, et ma selle kandi kuidagi teistest varem avastanud ja omastanud oleksin, kuid mind häirib kui tehislikult trendikaks seda paika teha püüakse. See tasane raha lõhn peatänaval. Näiteks püstitati mošee ette hiiglaslik sätendav metalltorn. Sellega püüti näidata selle paiga idamaisust. Olen kuulnud jutte hiiglaslikest (£3 000 000 maksvatest) väravatest. Ma teen sääsest elevandi, aga paari aasta pärast...ma ei kujuta ette. Muidugi, bangladeshi ja india currysid ei aja siit miski minema. Kui rääkida kohalikest, siis nö põlisasukad on immigrandid bangladeshist ja juudid. Sajanditega end siin sisse seadnud ja selle paiga üles ehitanud, aga huvitav on see, et bangladeshlased on juudid tänaseks pea, et välja puksinud. Näiteks ainus koht, kus juudipärast toitu saab, on legendaarsed kaks bagel shopi, mis on minu ja paljude hilisöiste pidutsejate suureks rõõmuks ööpäev läbi lahti. Värske bagel juustuga või juustukoogilõik, ahh.
Nõnda ma kohtasin jalutades reeglina vaid kohalikke - peamiselt valgetes hõlstides, pika valge habeme ja jalutuskepiga härrasid. Vintage-kunstihipidele oli kellaaeg veel liiga varajane. Vahel mõni neist härradest laulab oma jalutuskäiku võttes. Need harvad korrad on alati nii ebalondonlikud.
Hakkasin kodu poole jalutama, käisin lambaid vaatamas ja leidsin võilille:



























Püüdsin kinni ühe linnu:













Ja olingi otsaga kodus.
Ah, üks asi veel. Olin ükspäev tööl rangelt ainult tüdrukute peol, mis meil peeti ja nad tegid üksteisele hennasid käte peale. Niisiis sain endalegi ühe:













Mida teevad noored muslimi tüdrukud oma pidudel? Laulavad kõva (KÕVA) häälega karaoket (s.h india laule), klatšivad, suitsetavad vesipiipu, räägivad abiellumisest, tulevasest kaasast, abielust...

Suur aitähhh Mari-Liisile, kes mulle oma läpaka usaldas!

Hate me
hate me neighbour
rape me
rape me neighbour
i know you're afraid of our dog
aaa-aaa-aa-aaa
afraid of our dog
aaa-aa-aaa-aaa
afraid of ouur dooooooooooooog

Laulsime t2na varahommikul oma naabritele. Miguel l2heb reedel hispaaniamaale tagasi. (*sad face*) Ta on nii vahva. Aga kui tal puhkamisest kyllalt saab, tuleb ta tagasi, aga ehh, kes neid hispanjasid teab.

Inglased vinguvad, et kevadet ei ole, sest nartsissid ikka veel ei 6itse. No ma ei tea, p2ikest on nii palju!

Jee, ma olen teadmata ajaks (v2hemalt kuu) arvutivaba. Jee.
Jee.
Jee.
Kevad paistab muide. T2nane vihm oli v2rskendav.
Jee.
Siiralt vabandan sisutute postituste p2rast.
Jee.

Rebastest

Õpetasin A-le ükspäev töö juures eesti keelt. Terve õhtu käis ta ringi hüüdes kõigile "ila rebaneeeee!". Või siis "I'm gonna ila in your face!"

Ja koer murdis meil rebase maha. Ma nüüd pidevalt mõtlen, et kas see oli see reps, keda eelneval ööl nägin ning teretasin. Hull koer.

Liblikas

Ootasin Whitechapel stationi ees sõpra. Päike paistis näkku, nautisin d-vitamiini, tegin korraks silmad lahti ja nina eest lendas üks kirju olevus mööda.

Ahjaa, muide, tegin eile tööl eesti toitu. Ideeks oli praadida kartuleid sibulaga ning teha hapukoore-majoneesi kastet hapukurgi ja muu jamaga(ehk ained, mis ma köögis ringi tuhnides leidsin). Võtsin kõige suurema wok-panni ning kusagil küpsetamise ajal tegi seni oma katkist olemust hästi varjata suutnud pann uperkuudi nii, et pool laadungist kukkus tulle, hiiglasliku pliidi avarustesse ning põrandale. Siis tuli välja, et õli on otsas, sibulad kärssasid mustaks ning kartul jäi pooltooreks. Hapukurk oli väga tugeva maitsega ning noh, normaalset hapukoort siin riigis ei olegi. Kogu köök nägi lõpuks katastroofiline välja (lisa opakad poisid kartuli ja sibulasõda pidamas) ning minu erakordselt rõve hõrgutis sai valmis. Siis tuli seda eesti rahvusliku toidu nimel all neile sisse sööta. Ilge kartul kahvli otsas helikoptereid tehes, sain ma paar suutäit neile sisse söödetud.

Aga ma teen veel süüa!

Mõtlesingi, et millal...

Ärkasin täna hommikul Kensal Rise'is selle peale, et kusagilt kostus jube üürgamine, ei karaoke...ei keegi laulis duši all? Ei, kusagil ebameeldivalt minule lähedal käis pühapäevane kristlik kogunemine. Peale pikka vähkremist nad lõpetasid Bob Marley Redemption song'iga. (Midaaaa?)
Tööl läksin punast markerit otsima, aga leidsin hoopis koraani. Kenade kaantega.
Ja:
"Ma abielluksin sinuga, aga ma ei saa - sa lähed põrgusse ja väikesed punased mehikesed torgivad su taguotsa oma tuliste harkidega, hahaa!"


Selline päev siis.

Ma ei oska enam öösiti magada.

Tere 2010

Tere on ilus sõna. Tööl võtan vahepeal telefoni vastu ja ütlen "tere, zuuuus looonž!". Niisiis vahepeal tuli uus aasta. Ta tuli kuidagi nii äkki. See vist juhtus millalgi köögis juttu ajades ja india sari kandes. Ning siis hakkas Londonis lund sadama. Olin kaunis lapsik, kui jooksin rahvast täis tänavale lumehelbeid püüdma samal ajal telefoni hõisates ning oma sätendavas rüüs ringi tantsisin.
Ja minu 2009. Oli tore aasta, lausa väga hea aasta. Sain suuremaks ja targemaks. Nagu me kõik. Kogenenumaks. See viimane sõna on vist põhiline iseloomustamaks eelmist aastat. See algas kunagi jaanuaris, ooo kui roheline ma olin jaanuaris. Leidsin, et täpselt aasta tagasi käisin ma esimest korda Brick lane'il. Tollest hetkest sattusin ma vaimustusse sellest kummalisest kohast. Ma poleks võinud siis undki näha, et aasta pärast ma elan ja töötan siin. Brick Laneist ma räägin mõni teine kord. Veebruar ja siis oli märts ning kevad hakkas tulema. Ma ei tea midagi küll statistikast, aga öeldakse, et kevadel armutakse enim. Jah. Ja kevad oli see aeg, mil me plikadega mööda Thames'i või anonüümseid tänavaid pidi (või metroodes) ringi trööpasime, veinipudel näpus ning eestikeelseid laule üürgasime. Või baarides või parkides. Ja nii edasi. Suvi ja Soho. "Suvi" ja Dublin. Lahkumine. Kogu oma maise varaga Poolas hääletamine. Suveööd ja järved. Eesti. Ooo ja sügis ning talv. Hullumeelne detsember. Need inimesed ja mina. Kõlab kuidagi enesekeskselt, kuid ma olen ju noor. Tahan kõike ise katsuda ja kogeda ning ise naerda ning ise nutta ja ise vihastuda. Ja siis ma vahel kardan, et ma ei oska kõike piisavalt hinnata ega nautida. Nagu me kõik, jälle. Kõik on ju ajutine.

Jah, ma olen kuidagi kadunuks jäänud, üritan end parandada.

Lumikellukesi ootan.