Head austraalia paeva!

Hommikul kell 8 aratati meid julmalt yles (olles lennust siiamaani toibumata), sest tana ei olnud mitte tavaline paev. Bob oli juba kell 6 hommikul austraalia lipuga bokserite vael oue peal poseerinud, nyyd oli vaja vaid meid yles saada ja autoga ookeani aarde piknikku pidama suunduda, sest on ju ometi austraalia paev - paev, mil esimene valge jalalaba siia mandrile astus. Enamus austraalialasi peab seda lihtsalt toredaks paevaks, mil oma patriootsust valja naidata ning grillida, teised jalle neavad paeva pahameeles, sest tollane valge jalalaba toi rohkelt kannatusi kohalikele - aborigeenidele. Sellise depressiivse varjundiga paeva pidutsemine toob palju segaseid tundeid ja eriarusaamasid austraallaste seas, kuid keegi ei taha oelda ei lisa vabale paevale.

Taitsa lopus on pilt tintownist, nimi on ysna loogiline, sest need majad asuvad otse mere aares, ymbritsetuna liivaluidetest, on sona otseses mottes plekist karbid. Aastaid tagasi tasuta rajatud hooned on tanapaeval keelatud, need, mis eksisteerivad voivad olla, kuid neile ei tohi rajada juurdeehitisi ega myya. Edasi p2randades, elavad inimesed endiselt neis konservipurkides, aga mis h2da, vaade loputule ooekanile on imeline.

Tagasiteel nagin kangurud ka ara, jarve aares peesitas neid lausa 13 tykki :)

As you walk and eat and travel, be where you are. Otherwise you will miss most of your life.
- Siddharta Gautama


Minu 4 kuud kestnud rännak on nelja päeva pärast lõpule jõudmas. Ma ei saa eitada, et on ikka päris vaga kahju. Seljakott ja teekond hakkasid minu koduks saama, kuid ees on täiesti uus peatükk täiesti uues riigis täiesti teises maailma otsas. 

Hiina ilu ja valu - Peking

Esimene peatus oli Eireen, vaike piiripealne linnake. Hakkasime kohe oma hiina keelt praktiseerima, nihao'tades koolilapsi tänavatel. Sealt saime minibussi peale, mis meid 9 tunniga Pekingisse viis. Uskumatu, aga selle teekonna jooksul peatati meid 7-8 (lugemine laks sassi) korda, et koikide dokumente, nagusid ja autot kontrollida. Politseionu oli vaga tosine ja tema seljataga olev onu automaadiga oli veel tosisem. Kuid lopuks joudsime hilisohtul hiina pealinnau. Plaanisime takso votta, aga see osutus voimatuks. Inglise keelt ei raagitud ning MITTE KEEGI ei viitsinud meid peale votta. Hiljem selgus, et nii ongi, turistil takso peale saada on raske, mis jattis linnast veidi halva mulje juba algusest peale. Enamasti vehiti katega, et sihtpunkt on kas liiga lahedal voi liiga kaugel. Absurd, nadal hiljem olin ma nutma puhkemas, sest olin haigusest nii nork, et ei suutnud oma rasket kotti jargmisesse sihtpunkti tassida. Lopuks me kohale kyll joudsime(metroo ja kondijouga), Sam pool teed minu ja enda kotti tassides.

Pekingit ma kahjuks palju ei nainud, kohe Hiina tulles sain ma endale eriti ageda bakteri, et nadal aega ei suutnud ma syya ega juua. Oli antibiootikume vaja, et sellest sudikust lahti saada. Sam yritas apteegist neid mulle sudida, ilma retseptita. Esimene kord laks nihu, sest ta vottis hostelitootaja tolgiks ja nad muidugi ei andnud, sest retsepti pole. Teisel katsel hyyti kohe "eieiei, retsepti on vaja!", aga kui apteek teistest klientidest tyhjaks sai, anti leti alt kohe katte. Peking on parim koht Hiina myyri kylastamiseks, nii ka tegime. Kylastasime meelega vahem restaureeritud osa, et selle miljoneid inimelusid noudnud ehitist voimalikult ehedana kogeda. Jargmisel paevalgi sai seda jalgades tunda. Turnisime kohati pystloodis yles, kyyntega vanadest kividest kinni hoides, kuid imelist vaadet imetledes. Ainuke ebameeldivus olid kohalikud "giidid", kes meile (umbes 15 inimest) kylge pookisid. Parv vereimejaid! Neid oli 2 iga turisti kohta, keskendunult ignoreerides, sai nad umbes tunniga maha raputatud. Kahju, aga ilmvoimatu sellise kuulsa atraktsiooni kohta. Peking jättis enamasti hea mulje, muljetavaldav on, et pealinna on jäetud nii palju vana alles, selle asemel et aina uusi pilvelõhkujaid asemele ehitada, mida kahjuks nägi vaga paljudes teistes linnades. Seda vana kutsutakse hutongideks, kitsukeste tänavate laburint, kus kohalikud elavad endiselt nagu 70 aastat tagasi, kaheldava elektri ja veel kaheldava kanalisatsiooniga. Avalikud wc-d asuvad pea kõikjal, mis paneb mind kahtlustama, et nende majades wc-d ei eksisteerigi. Hutongide vahel ringi jalutades sai proovida kohalikku tanavatoitu, mis oli midagi hoopis teistsugust restoranide toiduvalikust, uskumatult hea. Lapsed hyydsid "nihao" ja "hello" ning vanad saatsid meid pikkade pilkudega.

Viimane on Sami pilt

Uue aasta esimene loojang

20 Oktoober

Endiselt Mongoolias. On kylm, kuiv ja tolmune. Kaisime 2 hollandlasega Terelj rahvuspargis. Turnisime magedes-kivikaljudel ning soitsime kuulsatel mongoolia hobustel, mis rohkem ponide mootu olid. Samas olid nad ysna metsikud. Kuulasid ainult oma juhi kasklusi. Mongolid juhivad oma hobuseid erinevate haalitsustega. Hobuse edasi utsitamiseks tuleb teha "tsu" laadne haalitsus, aga see peab piisavalt agressiivne olema, et tootaks. Kylmununa kodu poole ratsutades nagime imeilusat paikeseloojangut kollaste kaljude taha. Oobisime traditsioonilises ger-is (jurta). Nii kaua kui tuli all oli, oli monus ja soe, aga hommikuks oli kibekylm. Oosel avanes imeline vaade tahistaevasse. Ma pole elus nii palju tahti nainud. Suur Vanker oli kohepalju suurem ning madalamal.Vaheste linnade ja loputute tyhermaadega Mongoolia on ideaalnetahtede vaatluseks. Sam tegi paar agedat fotot oo jooksul. Siin on enamasti alati selge taevasja sademeid kohtab suve jooksul paar nadalat. Paikeseenergiat ja tuult on nii palju, aga tundub, et riik ei ole midagi teinud, et seda energiat ara kasutada. Ulaanbaatari ymbrus on nii saastunud, et paljud inimesed kannavad respiraatoreid tanavatel, arvatavasti ka tolmu parast. Jargmisel hommikul kaisime vaatamas maailma suurimat ratsamonumenti. Muidugi on see Ghenghis Khan. Hiiglaslik oli ta toepoolest, liftiga sai hobuse pea otsa soita ning vaadet nautida.

Pildid on Sami tehtud, minu omad on jamad.

Nyyd oleme tagasi pealinnas ja plaanime kusagile iseseisvalt minna. Kahjuks on Mongooliaselline riik, mida on lihtsaim avastada teiste randuritega koos tuuri(eestikeelne sona?) tellides. Transporti pole just palju vaikese populatsiooni tottu vorreldes territoriaalse suurusega. Yle poole mongoollastest elab endiselt maal ger-ides ning kasvatavad karja, liikudes nendega 2-3 korda aastas parematele rohumaadele. Hotelle ja kylalistemaju lihtsalt ei eksisteeri igal pool ja suvel oleks alternatiiviks telkimine, aga praegu on selleks kaugelt liiga kylm. Ma tahaks vaga tagasi tulla soojal ajal, sest praegu me jaame nii paljust ilma. Suvel saab hobuse rentida (voi osta) nadalaks ning pikemaid matku ette votta, kohalikku eluning loodust naha.Mongoollased on vaga sobralikud ja uudishimulikud. Kylades saadavad sind kohalike pikad uudistavad pilgud ning kui nende kaest teed kysida, ollakse vaga habelikud inglise keele oskamatuse tottu. Eestlasena tundsin lausa sarnasust selle omaette hoidva rahvaga. Naiteks kui monega jutule sai, tuli neilt kohe siiras huvi meie arvamuse jarele selle maa ja inimeste kohta. Ka eestlane tahab teada, mida valismaalane nende kodumaast arvab ning pyyab valiskylalisele voimalikult head muljet jatta. See voib tunduda vaga enesestmoistetavana, aga toesti, naiteks Hiinas ei kysinud ykski kohalik mult, mida ma nendest arvan. Ausalt oeldes ei tulnud keegi kysima, et ega me abi ei vaja. Isegi venelased parisid meilt, kuidas meile nende emake meeldib ja kus me kainud oleme ning kuhu me jargmisena laheme. Kuigi see oli jallegi teistmoodi, nemad pigem otsisid kinnitust, mida nad juba teadsid. Et nende maa on parim jailusaim ja egotrippisid, et nende inimesed on vahvaimad. Kuigi tosi, venemaa venelased tegid mulle meeldiva yllatuse, tundsin end toesti oodatud kylalisena. Tagasi Mongooliasse. Ulaanbaatari rongijaamas pileteid ostes tutvusime Jagga'ga, siira noormehega, kes ohinal meiega oma inglise keelt praktiseerida tahtis. Ysna pea otsustas ta oma paevaplaani muuta ja meid mustale turule juhatada ning jargmisena olime juba tema juures ohtusoogil. Tema ode Mindi on paar aastat Londonis elanud ning raakis soravat briti aksenti, mis on vaga harv siin. Hea klapp viis meid kesklinna pubisse, kus mangis kohalik kuulus band. Nende muusika oli puhtalt traditsioonilistele lugudele yles ehitatud koos ehedate mongooliainstrumentidega. Solist kasutas lisaks tavalisele laulmisele ka kurguhaalt, mida siin kutsutakse khöömei'ks. Koosseisu nimi oli Altan Urag, kui on soovi jargi kaeda. Ma ise pole veel uurinud, aga kindlasti kavatsen.
Ootamatult saime traditsioonilise muusika osaliseks juba jargmisel ohtul. Peale viietunnist tolmust ja auklikku bussisoitu joudsime kunagisse Mongoolia impeeriumi pealinna Kharkhorinisse. Kahjuks pole iidsest linnast enam midagi jarel. Peale impeeriumi langust ryystati linn taielikult. 16ndal sajandil aga ehitati varemetest Mongoolia esimene budistlik tempel hiiglasliku myyriga. Erdene Zuu templisse asus elama ligi 2000 munka ning myyride vahele mahtus ligi 300 ger'i. Praeguseks on alles vaid myyr stupadega ning 3 originaal templit. Ylejaanu lasi Stalin ateismi peale surudes havitada koos koikide munkadega, kes seal resideerusid. Myyride vahel jalutades nagi koik vaga tyhi ja nukker valja. Munkasid elab siin vaid kaputais.
Oleme siin olnud juba kolm paeva. Tegelikult pole siin peale iidse templi midagi muud vaadata, aga meil on Pekingi rongini nadal aega oodata. Siin on vaga rahulik. Elame ger'is, kytame ahju, kaime korra paevas kyla turul liha, juurvilju ja vett ostmas ning jalutame tyhermaadel. Paikeseloojangul vaatame, kuidas karjasid kodu aetakse. Hobuste seljas enam nii palju ei olda, nyyd on mootorrattad, mille seljas vurada.
Ohtustest kypsetamistest. Ykspaev tuli Sam kylast hunniku toiduga, kaasa arvatud lihakantsakaga, mille turult ostnud oli. Minul oli imelik seda syya, sest ma pole kunagi suur veiseliha fann olnud, aga Sam ei joudnud oma praadimisoskusi ara kiita. Jargmisel paeval turul kerge kahtlusega kysisin myyjalt, et mis liha Sam eile ostis ning tadi viipas laua all lebavale hobuse peale. Sam, kui suur loomasober ei taha siiamaani sellest juhtumist raakida. :)
Ahjaa, ning traditsioonilisest muusikakogemusest. Esimesel ohtul renditavate ger'ide juurde joudes viipas omanik meid kooki, kus pealtnaha yrgvana rahvaroivais mees nurgas harfilaadset instrumenti mangis ning oma kodukohast, Gobi korbest laulis. Kuulamas oli 2 sakslannat, koogitadi ja tema pisike tytar. Onu mangis 3-4 erinevat instrumenti, laulis ja saime ka khöömi uuesti kuulda.
Jargmisel paeval sakslannad lahkusid ning nadal aega olime me ainsad 'turistid' seal. Suureparane.Tagasi suurlinnas ei olnud meeldiv olla, aga ysna pea olime juba rongis teel Hiina piiri poole. Veidi kurb oli seda armast maad jatta, aga ma loodan vaga siia tagasi tulla. Mongoolia on imeline (veel) rikkumata maa

%$@!#%**!!!
Hiinas on blogger keelatud!
Monda aega siia vast kirjutisi tulema ei saa :(

?-17 Oktoober

Sayani maed on imeilusad. Jargnesime joele, mis m2gede vahele viis ning imetlesime koski. Turnisime yhe vaiksema mae otsa kah.
 Kahjuks on kohalik kuumaveeallikas  kraanideks tehtud ning kohalik sanatoorium oma jao votnud. Lahimad paris kuumaveeallikad olid aga 40 km kaugusel.
Hommikul jatsime oma burjaadi onuga hyvasti (ta oli ikka nii tore, et oli lausa kahju lahkuda). Jatsime talle hunniku plaastreid ja antiseptikut, ta kaed olid vaga katki ning poletikulised ning otseloomulikult ta ei hoolitsenud nende eest yldse. Need ei olnud lihtsalt kriimustused, vaid lausa mingi haigus, sest keset yhte sorme on tal sygav auk soobimas.
Bussijaamatadi ytles paar paeva tagasi, et buss Ulan-Udesse laheb 3 korda paevas, iga paev ning andis meile bussiajad. Kui me aga bussijaama joudsime tuli valja, et tana aga ei lahe yhtegi. Lahimasse linna samuti mitte (!). Paari tadi kisa peale tegi ta aga yhe kone kusagile ja jarsku oli marsa Irkutskisse olemas. Ohtuks muidugi alles. Kiire ajurynnak ja uus plaan valmis. Netikohvikus sai labi venekeelse saidi ohtuks rongipiletid Ulan-Udesse ostetud. Ainuke risk oli see, et kui halbade teeolude tottu marsa pool tundi hiljaks jaab, oleme oma oorongist maha jaanud. Aga meil ei jaanud mitte mingit muud voimalust yle.
teeolud olid toesti halvad ning Venemaa teed... Ralli oli siinseid juhte teades juba oodatud. Niimoodi me pool lendasime ja hyppasime pimedas lumistel ja kurvilistel teedel magedest alla. Kui labi tiheda lumesaju me autoummikutest ja kraavi vajunud autodest mooda hakkasime soitma, vottis lopuks ka juht veidi hoogu maha. Peale seda soitu ei saa mu sisikond enam eales anatoomiaopikutes olevas jarjestuses olema.
Irkutskis joudsime kenasti oorongile. Rong oli toeline vene rong, vana ja hamar. See oli neljasteks kupeedeks jaotatud, samovariga kupee lopus. Kuid inimesi voeti rongile nii palju kui neid tuli, mis tahendas, et yhel hetkel oli 4 inimese kupees meid 7. Magamiseks ruumi ei jagunud (kui just ei joppa ja ylemisele narile ei saa). Kupeekaaslased said meil olema ylivahvad. Alguses arvasime, et tegemist on perekonnaga, aga parast tuli valja, et tegemist oli ikka vohivoorastega, kes sobralikult kupeed jagavad. Yliarmas vene tadi ahhetas meie pika teekonna peale ning yks mees, kes tootab Baikalil kalamehena, naitas meile oma tehtud kvaliteetseid fotosid Baikalist. Karusid pildistada on tal tavaline. Samuti naitas ta meile dokki oma toost, mis oli vaga huvitav ning imeilusa loodusega. Vurasime lumesajus Baikali aart mooda 8 tundi kuni kell 6.30 rong Ulan-Udesse joudis.
Tegime Mongoolia viisa yhe paevaga ara ning ostsime bussipiletid jargmiseks hommikuks Mongoolia pealinna ara. Lahke tadi, kes meile piletid myys, teadis ka odavat hostelit, kuhu me ooseks saaks jaada. Kiire telefonikone ja hostelist tuldi meile jarele.
Bussisoit yle Vene-Mongoolia piiri vottis 12 tundi ja maksis 25 euri. Rongiga oleks teekond votnud 24 tundi ning maksnud 100 euri rohkem (!). Saime piiri yletatud 1 paev enne meie viisade loppu, sealt tuli ka meie paanika Ulan-Udesse joudmiseks. Bussis nagime kogu Venemaa jooksul (v.a Peterburg) kaas-seljakotirandureid. Hispaanlase Danieli ja aussi Brendoni tunded olid samad. Tuli ka valja, et me oobime Ulaaanbaataris samas hostelis (ning hiljem ka samas toas).

Ulaanbaatar on yks kole linn. Isegi Lonely Planeti teejuht tunnistab seda, Mongoolia ilu algab aga valjaspool iga linna. Iga hosteli tootaja on hoiatanud pikanapumeeste eest linnapeal ning peale keskood valjumise ohtlikkusest, raakimata ukse avamisest voorastele. Omast kogemusest tanava yletamine on missioon. Isegi kui sulle on roheline tuli.

Black market Ulaanbaataris

tanav kesklinna lahedal

11. oktoober

Oleme Irkutskist 3 tundi lounas, Baikaliaarses linnakeses nimega Sljudjanka.

Irkutsk ise oli suur linn tais inimvaenulikke kihutavaid autosid pea igast sajandist. Transport ylivanade bussidega oli imeodav - 12 rubla, mis on umbes 20 senti. Kopikad tuleb bussist valjudes bussijuhile pihku pista. Irkutskis peamiselt magasime. Peale 4 paeva rongis soitmist olime ysna kutud ja mina haige. Samuti yritasime sammu pidada 5 tunnise ajavahega. Rongis nimelt toimis Moskva aeg.

Soitsime elektrirongiga 3 tundi Sljudjankasse. Poolel teel laks juba kottpimedaks ning muidugi tulime me peatus varem maha, mis meid eikusagile jattis. Nutitelefon naitas, et ainuke oomaja on umbes 5 kilomeetrit. Hakkasime siis raskete seljakottidega kottpimedas k6mpima.Ysna pea hakkas loomulikult padukat sadama. Labimarjana leidsime poolel teel yhe piknikupaiga - katus oli peal ja suur laud keskel, seinu polnud. Panime oma telgi siis sinna vihma eest varju. 88 oli paris kylm. Hommikul kuulsin nagu lumesabinat telgi katusel, aga v2listasin selle taielikult, sest Siberis ei saa nii vara veel lund tulla ja alles eile oli 10 kraadi sooja. Telgist valja tulles osutus see aga toeks. Koik ymbritsevad m2ed olid lumest valged ning seda sadas lakkamatult kuni ohtuni valja. Avastasime ka, et meie oobimiskatuseke oli vaatega Baikalile, mida me 88sel ei nainud. Kondisime Sljudjankasse ja panime oma kompsud kylalistemajja. Lehmad keset tanavat on vaga tavaline vaatepilt. 88bimine oli suures ylivanas hoones, mis tundus kylakeskus olevat. Seal oli kino koos popkorniga ja juuksur. Dushi me ei saanudki katsetada (see nagi vaga vana valja), sest me magasime hommikul sisse ja kimasime taksoga minutipealt Arshani viiva marsa peale.

telkimast lahimasse sooja kohta

Baikal

Sljudjanka

Arshani kylake asub Burjaadi Vabariigis - 2h Sljudjankast. Terve tee ei suutnud ma pilku aknast ara poorata, imeilusad lumised maed tulid aina lahemale koos armsate v2rviliste puumajadega. Arshani kyla asub otse Sayani m2gede jalamil, voite arvata, kui ilus see vaade seal oli. Siin saime yhe vana burjaadi mehe juurde oobima. Siinne kylaandnbsp; on ylipopulaarne venelaste seas, kes suvel siia spasse tulevad ning kuumaveeallikates suplevad. Seeparast pakub enamik kyla elanikke oma maja elamiseks. Enamasti mitte siiski oma elamise, vaid hoovi ehitatud nunnu puumajake ahjukytte, voodi ja veekeetjaga. Tana siin ringi vaadates ja ustele koputades oomaja kysides, nagime nii palju vaesust. Tundub, et enamik elabki suvel teenitud rahast. Kaib ka kova ehitamine. Tundub, et turistide arv aina kasvab ja mitmed majapidamised ehitavad oma kitsukestele maalapikestele mitmekordseid puumaju. See vaene mees, kelle juures me oobime, on pool oma majast rentimiseks ehitanud. Oleks mu vene keel parem, kysiks tema kaest rohkem kohaliku elu kohta.

Asfalteeritud on siin vaid peatanav 2-3 poekesega ja kahe soogikohaga. Telefoniga raakimiseks peab spetsiaalsesse hoonesse minema. Aga mobiililevi oli mul kyll olemas, Samil oli suur null, haha. Peatanaval on ka paar tanavavalgustit. kylla, kus koik elumajad pariselt asuvad, viib heal juhul mingine kruusatee. See on kohati lihtsalt rada, mille need majapidamised, kellel auto on, lihtsalt sisse soidavad. Ylejaanud on miskised konniteed. oosel voib siia p2ris ara eksida, otsides seda oiget puuaeda.

kyla elanikkond on enamjaolt burjaadid - Siberi suurim vahemusrahvas. Tulenevad nad mongolitest ning on arusaadavalt mongoliidse valimusega (supernunnu!). Samas ei ole ma kordagi tanaval, korvad kikkis , kuulnud kedagi burjaadi keelt raakimas. Burjaatia pealinn on Ulan-Ude, kuhu me ka pyhapaeval suundume.

Olles kahe vaga erineva maa vahel, on ka nende usk lahknenud, enamuses on shamanism ja budism, kuid Baikali aares leidub ka kristluse omaks votnuid. Muidugi ei jaetud neid Noukogude ajal omaette, Stalin lasi oma religiooni vastases kampaanias ligi 10 000 burjaati hukata.

Arshani kylake

"Peatanav(ake)"

7. oktoober

Oleme joudnud Omski lahedale. Pea poolel teel. Ka vaade on muutunud. Vahem kylasid, vahem maju. Rohkem loputuid kasemetsi, koik yhtlaselt kollased. Nii ilus.
Meie neljane vooditenurk on pidev hangimiskeskus. Kaib pidev ruubiku-kuubiku lahendamine, veelgi kovem turaka mangimine ning muidugi olle joomine. Ohtul tekib siia aga igasugu rahvast kokku, viin ja muu selline. Peamiselt, sest Nikolai on vaga seltskondlik, ruumi on, 2 valismaalast, keda vaadata ja imestada ning viimaks, mu kaardipakk. Ainsaks probleemiks on oorahu, hehe.


Novosibirsk. Kell on 2 oosel (Moskva aeg). Koik ponevad peatused toimuvad oositi.

6. oktoober

Olen nyyd juba 24 tundi rongis olnud. 3 paeva on veel ees. Polegi vaga hullu. Me randame nii odavalt kui saab, seega on meie piletid rotimad - 3 klass, tuntud ka kui platskart. See tahendab lahtist vagunit 54 voodiga ja 0 privaatsust. Yhes seinas on 2 narivoodit, jagatud vaheseintega, yle pisikese koridori on ylemine voodi ja all on 2 istet lauaga, mille saab öö hakul voodiks ymber teha. Meil joppas, sest jagasime 4st nurka yhe inimesega - Nikolaiga ning meie vastas olev kahene laud ja voodi oli samuti vaba.

Tahaks oudselt kypsist, aga ma magasin 20-minutilise peatuse just maha. Vaatan, kuidas nimetud joed, metsad ja jarved loputult mooda tuhisevad. Oues on varviline sygis. Eile sai kahe vagunikaaslasega nii palju turakat taotud, et on jargmise 10 aasta limiit tais. Vene keelt tuleb ka aina rohkem valja.
Magasin tana nii kaua, et olen jarje ara kaotanud. Pole aimugi kui kaugel me oleme voi ei ole. Ja Venemaa ongi nii suur ja lai, et osadel peatustel polegi nimesid, on ainult kilomeetrinumber.

Tundub, et uudis valismaalastest levib nagu kulutuli. Koik tulevad raakima ja vaatama. Kaasa arvatud tydrukud teisest klassist, kuid mitte minuga muidugi.